aLvar loog, postimees, eesti (2017) — Trad.Attack!

aLvar loog, postimees, eesti (2017)

See bänd ei tulnud lavale mitte publiku poolehoidu otsima, vaid võtma. Nad ei püüdnud meeldida, ei kangestunud kahtlustes ja poolikus eneseusus, vaid liikusid, laulsid ja mängisid pille siiras usus ning teadmises, et neid imetletakse, ihaletakse ja armastatakse, sest teisti pole see lihtsalt võimalik. Ja mis peaasi: sellele usule oli neil oma muusika näol ootamatult ja ehmatavalt palju katet.

Trad.Attack! lepitab tulevikku minevikuga, tehes seda elurõõmsalt ja kompleksivabalt…

Trad.Attacki! postmodernistlikus sulatusahjus sünnib 21. sajandi teise kümnendi vääriline estraadimuusika. Folk, beats and rock’n'roll.

Trad.Attack! kiirgab (või pigem purskab?) välja visionäärile omast energiat, lapselikku elurõõmu, hullust ja armastust.

Sõin bändil peost, tantsisin istmeridade vahel ja küsisin plaksutades juurde. Täpselt nagu kogu ülejäänud saalitäis rahvast. Ning olin sunnitud tõdema, et kohtusin kollektiiviga, kes on ühtaegu sedavõrd kompromissitult kaasaegne, nakatavalt vitaalne, mõõdukalt originaalne ja märkimisväärselt populaarne, kui ei ükski teine rahvusvahelist tähtsust omav Eesti ansambel praegu või eales varem.

Trad.Attack! on vist esimene Eesti bänd läbi ajaloo, kelle kohta ma söendaks väita, et nad on suuremad kui kohalik skeene; et nad vist peaaegu ei vajagi seda kohalikku skeenet.

See ruum ja lava olid Trad.Attacki! jaoks justkui liiga väikesed, publikut hoolimata täissaalist justkui liiga vähe. Selline suhtumine mulle meeldib – ma soovin aeg-ajalt kohtuda bändiga, kes mind mitte ei võrguta, vaid võtab.

LOE EDASI