Chris Nickson, fROOTS, UK (2017) — Trad.Attack!

Chris Nickson, fROOTS, UK (2017)

Kujutage ette folkmuusikat edetabelite tipus. Kujutlege ammu salvestatud pärimuslikule refräänile kaasa laulvaid tuhandeid fänne. Ja veel – kujutlege torupilli pop-instrumendina. See kõik juhtus Eestis ja seda tegi Trad.Attack! oma esimese albumiga. Nüüd aga püüdke sellest kõigest veel samm edasi astuda. Ka sellega sai see balti trio imetlusväärselt stiilselt hakkama – nad on pärast karjääri kadestusväärset algust ehitanud üles albumi, mis hingab, tantsib ja hoiab arhiivisalvestusi südame ligi. Ning jah, sellel on taas ohtralt Sandra Vabarna Eesti torupilli.

Album algab sealt, kus nende debüüt lõpetas, meeletu ja kõike välja paneva „Talgoga“. Pisut edasi liikudes on selge, et nad on oma kõlapilti laiendanud: rohkem on kuulda Jalmar Vabarna 12-keelset kitarri sellal kui Tõnu Tubli trummid tagavad muusikale tõelise vundamendi ja jõujaama. Elemendid on samad, mis varem – power-trio folk – aga maitsekate uute leidudega. Loos „Kallimale“ kõlab terve koori jagu luubitud vanu lauluhääli, „Metsa kuldsed kuningad“ on aga lüüriline loits huntide vastu (alati käepärane). Plaadil on tänu „Unelaulule“ ka hingamisruumi, ning ajaks, mil viimasena kõlab albumi nimilugu, on selge, et Trad.Attack! on seekord ka endale hingamisruumi andnud – see kestab kaksteist minutit, kerge energeetilise tõusuga lõpupool. Viled, parmupill ja see seletamatu balti hämarus ja müstika varitseb kogu aeg pealispinna all. Kuulda saab ka maagilist „Imepuud“.

Ansambel on albumi koostamiseks aega võtnud ja kogu mõtterikkus, mis sellesse panustati, on tunda. Ja see kõik sobib suurepäraselt kokku nende DNA pärisosaks oleva energia ja kirega. Kas Eesti (ja torupill) on muusikalise maailmavallutuse lävel?