Eesti keel English
#FESTIVALVIBES

Juba tuhandeid aastaid tagasi teadsid inimesed festivalidest ja tähistamistest nii mõndagi. Kestvad pidustused olid küll enamasti pühendatud jumalustele ja nende võimetele anda inimestele vilja, vett või armastust. Hea õnne nimel võis isegi pühitseda mõnd jumalust või tegelast, kes vaenlasele välgunooli pihta loobiks. Sedasi tundub, et festivali olemus oli üsnagi pragmaatiline, kuid sellel on ka teine pool.

Nimelt on sellistel üritustel ka omadus ühendada nii klasse ja rasse kui ka lihtsalt noori ja vanu. Tuleb ju suuri festivale ikka ette valmistada. Küll on vaja festivalile leida koht ja inimesed, kes selle koha üles vuntsivad ning siinkohal ei mõtle ma külastajaid ja Dionysose austajaid. Näiteks võib kohe öelda, et festivali peakorraldajal lasubki selle juures peamine taak, milleks on enda ümber inimeste leidmine. Kui aga vanas Kreekas võis keegi ülik kasutada selleks oma teenijaid, siis täna tehakse seda natuke teise nurga alt: tuleb küsida, läbi rääkida, pakkuda, tingida, leida ühiseid jooni, ühendada. Ja siinjuures tasub mainida kirjutamata tõde, et üks hea festival eeldab väga head korraldust ja see omakorda veelgi paremat meeskonda.

Esimene suurem asi, mis loomulikult roosa elevandina õhku tõuseb, on see, et mida me lõppkokkuvõttes tähistame. On ju kalendrites üle maailma pühad Jaanid-Peetrid jms, ühesõnaga põhjuse leiab alati, aga hea põhjuse leidmine tundub juba ülesanne ühele väga heale tiimile. Teiseks, milles seisneb elamus? On see hiiglaslik paberist draakon, mis nagu hõljudes tänavate vahel siblib, või on selleks lihtsalt kuldne päikeseloojang või hoopis mõni eriline ülesastuja (näiteks Red Hot Tommy Cash Country Experience feat. Bono :D ). Siit aga jõuame kolmanda aspektini, mis on lõppude lõpuks kõige aega- ja jõudunõudvam: tuleb ehitada lavad, tuua tehnika, lisada sinna valgus. Seejärel võiks ka festivaliala või asukoht peegeldada selle olemust, olgu need siis pirnikettidega valgustatud tammed või istumiseks mõeldud pakud. Ja kui juba nii kaugele on jõutud tuleb lõpuni panna: põnevad lahendused varjualusteks, juhuks kui mõni jumalus end solvatuna tunneb ja vihmakraani lahti keerab. Võimalus festivalilt lahkudes, õhkudes kogetust, näha veel tahavaatepeegliski üksikut sädelevat diskokera, mis valgustab viimaste piduliste metsavahelist teed koju.

Selliseid aspekte oma traditsioonilise rünnaku nurga alt arvesse võttes oleme kõigi oma tegevuste kõrvalt korraldanud Trad.Festi juba neli aastat ning selle eripära seisneb selles, et külastaja ei tea (peale mitmekümne pealise meeskonna), millised on kõik need elamuse osad, kuid ta teab, et me panustame 110%, kui midagi ette võtame, ning festivali korraldusmeeskonnas on meid kordades rohkem kui Trad.Attack!’i kontserdi ajal laval. Ühesõnaga: #FESTIVALVIBES

0