Märtsikuus on Trad.Attack!’i lavasünnipäev! Märtsis 2014 astusime Tallinn Music Weekil esimest korda publiku ette, seega tähistame juba seitsmendat esimese kontserdi aastapäeva! Millised kontserdid on meid südamepõhjani liigutanud, aukartust tundma pannud või ka veel aastaid hiljem naeratuse suule toonud? Jagame teiega oma ägedamaid reisiseiklusi, mis on aset leidnud lavadel üle maailma.
SANDRA
Kui ma hakkasin mõtlema kõige ägedama kontserdi peale, mis on tõesti raputanud nii emotsionaalselt kui füüsiliselt või jäänud kuidagi eriliselt meelde, siis minu suureks rõõmuks meenus väga palju kontserte!
Viljandi Folk 2016 – kui juba 45 minutit enne kontserti avati väravad ja rahvas lihtsalt tormas lava ette. Kontsert Tšehhis 2017 – kui keset kontserti läks ootamatult elekter ära ja me esitasime lugu „Kallimale“ täiesti akustiliselt lava ääres umbes 1000-le inimesele. 2016 suvel Portugalis, kui kogu meie pagas oli maha jäänud ja pidime kõik kontserdiks vajaliku kohalikelt kokku laenama. Olin esimest korda laval valge kleidiga, sest see oli ainuke sobilik riietus, mis selle väikelinna poest leidsin. 2016. aastal Prantsusmaal, kus lava taga pakuti värskeid pannkooke ja austreid. 2017. aastal USAs kõrbes, kus pärast hullumeelset kontserti olid kõik meie asjad paksu liivakihiga kaetud.
Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata! Aga kui ma peaksin valima ainult ühe, siis tahaksin kogeda uuesti kontserti Kanadas, kui olime seal oma esimesel tuuril. Kanada publik on väga soe, aga neil on tavaks lihtsalt istuda oma lahtikäivates kaasaskantavates toolides, vaikselt veini libistada ja muusikat nautida. Need, kes tantsida tahtsid, pidid seda tegema lava külgedel. Ma ei tea, kas me ütlesime seda ka üksteisele enne kontserti või oli see meie ühine sisetunne, et me peame rahva kontserdi lõpuks püsti saama... AGA ME SAIME!!! Ka korraldajad ütlesid, et see on midagi harukordset! Sellega see joovastus ei lõppenud, sest järgmisel hommikul, kui avasin kirjakasti, oli seal kiri Toomas Hendrik Ilveselt, kus seisis, et üks tema tuttav oli saatnud talle meili, kus meid kiitis ja ütles: „Trad.Attack! knocked it out of the park!“
JALMAR
Kontsert, mis alati ihukarvad püsti ajab, on 2018. aasta augustis toimunud „Kullakarva“ esitluskontsert Setomaal. See oli täiesti hullumeelne ettevõtmine – mõte panna kogu kontserdiks vajalik infrastruktuur püsti heinamaale kaugel piiri ääres oli julge ja riskantne, aga me väga tahtsime seda teha. Ja teate küll, mis juhtub, kui sa midagi väga tahad – sa lihtsalt teed ära! Tegimegi, aga põnevust jagus esimeste akordideni välja.
Algselt oli meie plaan tuua Treski Küüni heinamaale kokku rohkem inimesi kui tervel Setomaal elanikke. No päris nii ei läinud, aga unistus siiski kestab. Kuna „Kullakarval“ oli ka teine esitluskontsert, juunikuus Tallinnas Telliskivis, oli meil Setomaa kontserdiga pinget vähem, sest kogu meeskond ja produktsioon oli kõik juba ühe korra läbi tehtud. Aga mis siis juhtus? Vihm tuli… ja tuli… ja tuli… ja tuli. Juhtus täpselt see, mida me ei kujutanud ette isegi oma kõige mustemates stsenaariumites. Kogu heinamaa oli kontserdi ettevalmistusajaks üks kaunis märgala. Muide, märgalad on looduse kontekstis väga olulised – nad on n-ö maakera neerud. Aga meile tähendas see kriisikoosolekut! Meeskond, kes kontserdikohta ette valmistama jõudis, oli nõutu. Ja mida tegime meie samal ajal? Meie ärkasime Taanis hotellis, sest olime tuuritamas. :))) Aga telefon helises nõudlikult ja ma vastasin sellele suure hirmuga. See oli Karl, meie produktsiooniboss, kes ütles, et reka vajus läbi maa ja siin me kontserti teha ei saa. OMG!!! Challenge accepted, oli mu ainuke mõte. Olgugi, et me lootsime, et ei pea musta stsenaariumiga arvestama, oli meil siiski varuplaan – korraldada kontsert Värska laululaval.
Võtsin kohe kõne Värska vallavanemale ja ütlesin, et 4000 inimest tahavad Värskasse tulla Eesti ägedaimat bändi kuulama ja see tõmbas temagi käima! Loetud tundidega oli kogu vajalik kraam Värskas ja ettevalmistus võis alata. Tõsi, me kaotasime kuus tundi väärtuslikku aega ja vihma sadas jätkuvalt, aga kõik olid tublid (nagu Tõnu) ja andsid endast maksimumi! Ajalooline kontsert Värskas oli mega! Kirsiks tordil oli meie kontserdi ajal väljas sooja ainult 13 kraadi ja näpud olid kuni viimase akordini külmad, aga elamus oli u-s-k-u-m-a-t-u!
Olnud endast andnud ilmselt sada korda rohkem kui võimalik, panin pärast live‘i ikka pidu ka! Puänt minu loole on kohalik ettevõtja Silvi, kes tervet meeskonda majutas. Ta ütles kontserdi kohta, et see oli super, aga ekraan oleks võinud suurem olla. :D See on ilmselge märk, et inimesed tahtnuks kõike veel lähemalt näha ja kogeda :)
Aitäh kõigile, kes kohale tulid! Sellest on päris mitu ägedat videot ka meie Youtube'is ja kõik välismaalastest korraldajad, kellele me seda näidanud oleme, on natuke ära ehmunud ja ütelnud, et nende festival jääb meile väikseks. :)))
TÕNU
Just hiljuti sattusin peale videole aastast 2018, kus ma pärast Trad.Attack!’i hilisõhtust ligi 7000-pealist kontserti Kirsimäel istusin lava taga olevale pingile, vahetasin üleni higised riided kuivade vastu, võtsin lonksu kosutavat, haarasin trombooni ning läksin otse lava tagant II Kirsimäe üsna järsust ja tol hetkel ka kergest vihmast tingituna päris libedast nõlvast kiirelt alla. Seal ootas mind folgi transpordibuss, võttis mu peale, ja vurasime ruttu läbi rahvast ja pidu täis Viljandi Sakala Keskuse, või tegelikult Viljandi Kaubamaja hoovi, kus Sakala Keskuse tagusest parklast sain üle kahemeetrisest seinast. Seljas oli tromboon, mis muidugi läks kõige ees. :) Seal ootas mind juba ansambel Angus! Panin siis esinemiseks õiged riided selga, võtsin kastist pilli ja puhusin talle ruttu elu sisse. Samal ajal kinnitasin kõrvamonitore ja kuulasin, kuidas puupüsti täis Sakala Keskuse hoov juba pingeliselt ja üsnagi kärarikkalt ootab. Käpad kokku, üks kõvahäälne „ANGUS!“ koos bändiga ning laval jääb vaikseks, tuled hämarduvad ja astun lavale… Sel õhtul mängisin kokku erinevaid instrumente umbes neli tundi. Ei mäleta ausalt öeldes kontsertidest väga midagi, sest polnud lihtsalt aega mõelda, aga see hetk jäi küll päris hästi meelde. Pluss, Mikk Mihkel Vaabel võttis selle väga mõnusasti ka üles (vaata videot siin). ;)
